Autoriõiguste reformeerimisest

Millest jutt?

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus 'The Case For Copyright Reform' (2012) lahatakse autoriõiguste reformimist - kuidas teha muutusi praegustes kehtivates oludes võimalikult kasutajasõbralikult, et ei rikusta nende õiguseid, samas jäädes truuks autoriõiguste moraalsusele, et looja on loodu omanik. Lisaks väidetakse, et pakutavad muudatused jääksid kooskõlla praegu kehtivate ärimudelitega, et võimalikult vähe tuua kahju nendele ettevõtetele, kelle sissetulek on mingil määral mõjutatud autoriõigustega seonduvalt. Järgnevalt käin üle nende poolt välja toodud punktid ja jagan mõningaid hinnanguid.

Moraalsed õigused jäävad puutumata

Autori moraalne õigus jääda tunnustatuks kui loodu autorina jääb puutumata.

Sellega kindlustataks, et kui keegi on päriselt millegi autor, siis tema on selle ainuõige autor. Ebaseaduslikuks tuleks lugeda valekatseid vastupidist väita. Olles ise muusikaga tegelev inimene olen nõus, et selline asi peaks kindlasti rangelt eksisteerima. Päris jama oleks pikalt vaeva näha millegi valmis tegemisega ainult selleks, et keegi kolmas tuleb ja ütleb, et see on nende kraam. Natuke teistsuguse pilguga saab vaadata olukordi, kus autor ise annab vabaduse oma toodetut kasutada nii kuis soovitakse, kuigi ka siis tasub ettevaatlik olla, et mida täpsemalt avalikkusele lubatakse.

Tasuta mittekommertslik jagamine

Aastaid tagasi toimus isikult isikule asjade jagamine, olgu selleks siis mõnest raamatust pärit luuletus või kassetlindistus, üsnagi muretult. Tavainimest väga ei puudutanud regulatsioonid seoses autoriõiguste kaitsmisega, sest nende eesmärk oli peamiselt ära hoida kommertslikku taaskasutust.

Tänapäevaks on asi aga nii kaugele jõudnud, et ka omavahel mingisuguste kolmanda osapoole päritolu materjali jagamine on üsna keeruline ilma mingit seadust või kaitset rikkumata. Raamatu autorite arvates tuleks taastada olukord, kus isikult isikule ilma kommertsliku eesmärgi ja sekkumiseta võiks asju jagada olenemata nende kujust, sest sellega tegelikult otseselt mingit kahju ei tekitata.

Ka siinkohal on minu arvates tegemist üsnagi õige hinnanguga. Milleks keelata privaatselt jagatavat materjali? Kui tegemist pole motiiviga mingisugust kasumit teenida kellegi kolmanda vaeva eest, siis ei tohiks olla probleemne nende materjalidega selliselt ümber käia. Tõsi, kohati on võimalik nuriseda, et X ettevõttel ja/või artistil võib jääda saamata reaalne kasum selle arvelt, et mingid inimesed saavad oma tuttavate vahendusel nende tööd nautida, aga sellele võib vastu väita, et kui tegemist on piisavalt hea kraamiga, siis pärast 'tasuta proovimist' pole muret ka ise see toode/teenus soetada. Kvaliteet räägib üldjuhul ikkagi enda eest.

20 aastat kommertslikku monopoli

Siinkohal tuuakse välja punkt, et enamus tänapäevasest meelelahutusärist põhineb eksklusiivsetel autoriõigusega kaitstud teostel. Seda punkti soovitatakse säilitada, aga - kui praegu on see eksklusiivsus autori eluiga + 70 aastat, siis raamatu autorite arvates, võttes arvesse nii investorite kui avalikkuse huve, tuleks langetada see aeg 20 aastani pärast esialgset avaldamist.

Minu jaoks on 20 aastat iseenesest pikk aeg, ja arvan, et see võiks olla isegi lühem. Arvestades, et tänapäevased trendid kipuvad aina kiiremini välja surema, sest uued tulevad peale või neist lihtsalt tüdinetakse kiiremini, ei tundu väga mõistlik oodata mingi teose refereeritud kasutamiseks või ümber tegemiseks mitukümmend aastat, veel enam sellises ajajärgus nagu see praegu määratletud on. Mida varem tekib võimalus teistel inimestel antud teostega midagi ette võtta, seda põnevamaid tulemusi võib varem saada.

Registreerimine pärast 5 aastat

Praegu leidub päris palju selliseid töid, mis pole otseselt kommertslikult väärtuslikud, aga mida pole võimalik kasutada, sest nende õiguste omaniku kindlaks tegemine on raskendatud või võimatu. Õigused peaksid igale uuele tööle rakenduma automaatselt, aga pärast viie aasta möödumist peaks eksklusiivsust sooviv ettevõte veenduma selles, et neil on võimalik luua õiguste kaitse üle antud töö selliselt, et selle kohta oleks võimalik leida kinnitust mõnest avalikust õiguste andmebaasist.

Osalt võõras teema, seega ei oma üht või teist arvamust, mis peaks olema sellise punkti tulemus. Kiire loogiline järeldamine ütleb, et jah, sellised tööd, mis ei ole kellegi poolt otseselt kaitstud ei peaks olema mingi kolmanda osapoole käes, kes nendega samuti midagi peale ei hakka. Samas kusagilt on ju tulnud see eeldus või nõue, et just need tööd peavad kaitstud olema. Seega tundub mõistlik, et pärast mingi aja möödumist tuleks konkreetselt töö õiguste kaitsja info paika saada.

Tasuta sämplimine

Sämplimine tähendab mingi eksisteeriva audio- või videovisuaalse töö taaskasutamist mõnes teises kontekstis. Peamiselt huvitab selline asi muusikuid ja filmitegijaid. Praegu on autoriõigustega üsna täpselt määratletud, et klippide taaskasutus on rangelt keelatud. See muudab raskeks mingite sobivate helide ja visuaalide kasutamise mõnes muus kommertslikus tootes, sest peab kindel olema, et ei rikuta mingeid õiguseid. Eesmärk oleks tutvustada määratud piirangute ja kitsendustega luba kasutada olemasolevaid audio- ja/või videovisuaalseid juppe mõne muu loomingu jaoks, et teha nendega seotud inimeste elu natuke kergemaks ja paindlikumaks.

Jällegi kuna ise tegelen ka muusikaga, siis võiks lausa öelda, et sämplite kasutamine on kohati hädavajalik. Mitte ainult ei tee see oma protseduure kiiremaks, vaid tihti võib mõne sämpli kaudu saada hoopis uue idee algatatud, mille peale võibolla ise poleks suutnud tulla. Mida rohkem suudetaks võimaldada sämplite laialdast kasutamist muus loomingus, seda enam võib tagasisideks saada suurepäraseid teoseid.

DRM-i keelamine

Digital Rights (Restrictions) Management on ennekõike termin, millega tähistatakse sellist tehnoloogiat, mille eesmärgiks on piirata kasutajate õigust kopeerida või kasutada mingit tööd, olenemata sellest, kas neil on selleks legaalne õigus või mitte. Raamatu autorite arvates ei tundu loogiline, et ühelt poolt valitsused üldiselt juba tegelevad erinevate õigustega, samas tekib suurematel ettevõtetel omakorda õigus mingisuguseid seaduseid luua tulenevalt sellest, millist DRM tehnoloogiat nad kasutavad.

Olen peamiselt DRM-iga kokku puutunud mängude vallas. Seni pole otseselt kohanud olukordi, kus peaksin DRM-i väga vaenuõhutavaks asjaks, aga samas pole sattunud ka mingitesse konfliktidesse seoses DRM-iga. Kui ostan mingi mängu, siis tavaliselt selle mõttega, et see ongi ainult minule endale, kuigi vahepeal on hea kui seda saaks ka mõnele sõbrale/tuttavale jagada proovimise eesmärgil. Kuna pole niivõrd kokku puutunud DRM-iga, siis ei oska hinnata selle mõju praeguses meelelahutusettevõtluses, aga olen nõus, et selliste asjade otsustamine ei peaks käima läbi suurte ja võimukate eraettevõtete.