Eesti infoühiskonna arengukava (2020) osaline reaalsus

Infoühiskonna arengukava

2012. aasta sügisest 2013. aasta kevadeni koguti kokku erinevad eksperdid era-, vaba- ja avalikust sektorist, et moodustada Eesti infoühiskonna arengukava 2020. Arengukava loomiseni viis tõdemus, et IKT tähtsus riigi SKPs on kasvamas ainuüksi interneti näol, ning Euroopa Liidul endalgi oli visioon IKT olulisusest tulevikus kui võtmevaldkonnana, mille abil inimeste elu lihtsamaks ja kaasvamaks muuta.

Dokumendi eesmärk pole anda ülevaade sellest, kuidas konkreetselt tuua lahendusi nt tervishoiule või ettevõtlusele, vaid pigem sätestada eeldused riigivalitsemise parandamiseks IKT vahendusel, kusjuures arengu puhul lähtutakse konkurentsivõimest ja jätkusuutlikkusest.

Mis on arengukavast lähtudes tänapäevaks hästi välja kujunenud?

Kuna arengukava sai planeeritud eesmärgiga olla selline aastaks 2020, siis praeguseks (2021. aasta alguseks) peaks juba üsna konkreetselt olema võimalik tuua paralleele. Hästi arenenud punktina tooksin isiklikult välja enim kasutatavate teenuste lihtsus ja mugavus.

Pole eriti tavatu kuulda/näha, kuidas Eestit tuuakse välja kui suurepärase näitena sellest, milline võiks üks e-riik välja näha. Seda toetab ka 2013. aasta seisuga teostatud analüüs mitmetest allikatest, mis olid ka aluseks 2020. aasta arengukava loomisel, kus täpsemalt e-teenustega seoses on mainitud alljärgnevad edusammud:

• Eestis on ainulaadne elektroonse ID kasutamine, millega on veel omakorda seotud võimalus e-hääletust praktiseerida.
• Ettevõtte loomine on Eestis minutite asi, lisaks on seda võimalikult teha kodust väljumata.
• Mitmesugused IKT-lahendused, mis on aidanud e-valitsusele kui sellisele tekitada tugeva infrastruktuuri, et muuta e-teenuste loomine ja kättesaadavus tavakodanikule aina lihtsamaks; nende seas X-tee, eID, teabevärav eesti.ee.

Aastaks 2020 on eelnimetatud punktid ja teenused aina paremaks saanud. Uurimustöös 'E-teenuste kasutamise tulemuslikkus ja mõju' kirjeldatakse e-teenuste mõju kasutajatele kui selgelt positiivset, luues lihtsad võimalused riigiga asjaajamiseks. Lisaks ettevõtte loomisele on lihtsamaks tehtud erinevate maksude deklareerimine, süsteemide kättesaadavus ja kasutatavus teatud sihtgruppidele (nt PRIA, eKool), ning üleüldiselt e-teenuste ülesehitus on kergesti kopeeritav, mistõttu saab sellega aluse panna rahvusvahelistele integratsioonidele.

Ehkki e-teenuste kasutamisega ollakse suuresti rahul ja need süsteemid on aina rohkem arenenud laialdase kasutamise suunas, siis nenditakse, et lahendused võiksid ülesehituselt ja kasutaja vaatest olla isegi lihtsamad. Põhjuseks tekitada nõudlust selliste inimeste seas, kes ei puutu eriti palju (kui üldse) kokku IKT-teenuste ja lahendustega - või siis ei kasuta üldse internetti ja sellega seonduvat.

Mida pidada kehvaks või vähem arenenumaks välja toodud punktide seas?

Kuigi koroona on andnud suure panuse viimase aasta aja jooksul kaugtöö edendamisse tekib ikkagi küsimus, et kui järsku oli selline võimalus olemas ja on näha, et tegelikult on tegemist pigem positiivses suunas liikumisega, siis miks paistis enne koroonat selline tööviis ebastandardne ja tavatu soovida?

Viimane punkt on tõstatatud rohkem isiklikust kogemusest, kus paistis päris selgelt, et IT-vallas töötades pole väga raske teostada tööd kodust, kuid sellele oldi mingil põhjusel üsna vastukarva. Tõenäolised põhjused (jällegi isiklikule kogemusele tuginedes) paistsid olevat see, et oleks vaja võimaldada mobiilset töökeskkonda kõigile, mida sel hetkel polnud, ning vajadus kasutada ruume, mille eest maksti. Kui sellistele asjadele eeskätt mõelda või üritada ümber planeerida eeldusega, et mingi osa kollektiivist on kaugtöö/kodutöö peal, siis annaks ilmselt ümber mängida.

Aga nüüd ka natuke statistilist/uurimuslikku tausta minu punktile lisaks. Statistiliselt tuleb välja, et kaugtöö tegijaid on Eestis märkimisväärselt juurde tulnud juba enne koroonat, kuid siia alla kuuluvad ka need töötajad, kelle töö on osaliselt kaugtöö vormis (a la teevad päeva-kaks kodust tööd ja ülejäänud päevadel töötavad kontoris). 2019. aastal oli see number ümmarguselt 130 000 töötajat, kellest ligikaudu 10% tegid kaugtööd kogu oma tööajast. Eelmise aasta kevade lõpuks, kui arvestada ka koroonast tingitud muudatusi, oli see number pea 200 000 - see moodustab sellel hetkel umbes 40% kogu tööhõivest.

Need numbrid paistavad üsna suured ja head, aga siinkohal tuleb siiski meenutada, et need arvud kaasavad ka osalise kaugtöö tegijaid. On see halb? Kaugeltki mitte; mida rohkem liikuda kaugtöö/kodukontori suunas, seda paremaks võiks ju ühiskondlik heaolu muutuda. Mitte ainult heaolu - vähem kulusid tekib siis töökoha pakkumisel füüsilise pinna näol (mis on kõigest üks näide mitmetest). Aga mis selle punkti minu arvates vähem arenenumaks muudab on just seesama teadmine, et selline kergelt plahvatuslik võimekus tekitada kaugtöö/kodukontori töökohti kujunes välja alles siis, kui selleks oli viimane hädavajalikkus - mitte sellepärast, et jõuti ühisele arvamusele, et jah, me võiksime rakendada kodukontorit oma töötajatele.

Eks ole mõne aasta jooksul näha, kuidas muutuvad arvamused kodukontorist ning milliseid statistilisi tulemusi toovad seonduvad uuringud, kuid isiklikult olles praegu kodukontoris ütlen ausalt, et ei kujuta ettegi tagasi minna tavapärase 9st 5ni kontoritöö peale.

Lühidalt veel kokkuvõtteks: postituses on räägitud ainult kahest punktist; tegelikkuses on arengukavas oluliselt rohkem, mida võiks välja tuua nii positiivse kui negatiivse poole pealt, aga üldiselt võib nõustuda, et Eesti on täinud märkimisväärseid edusamme e-riiginduses.

Kasutatud materjalid:

• https://www.struktuurifondid.ee/sites/default/files/e-teenuste_kasutamise_tulemuslikkus_ja_moju.pdf
• https://www.mkm.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/eesti_infouhiskonna_arengukava.pdf
• https://www.stat.ee/et/uudised/kaugtoo-voimalused-ja-arengud-eestis
• https://www.tooelu.ee/et/Tooandjale/Tookeskkond/Tookeskkonna-korraldus/Kaugtoo