Professionaalid ja amatöörid

Kellega on tegu?

Tänase postituse teemaks on tutvustada omadust, mis eristab kõige enam 'proffi' ja 'käsitöölist'. Tegemaks seda veidi lihtsamaks tuleks ära määratleda, kes on proff ja kes käsitööline. Antud kontekstis mõtleme profist kui inimesest, kes on mingi eriala hariduse omandanud läbi koolitee, käsitööline ehk amatöör on inimene, kellel võibolla puudub korralik erialane haridustaust, aga kes on suutnud omandada mingid oskused läbi ise nokitsemise ja uurimise. Enne kui jõuda arvamuseni, milline omadus võiks olla kõige olulisem nende kahe eristamisel, peaks tegema veidi eeltööd ja analüüsi, ning võrdlema, mis võiks kumbagi neist ka muudes aspektides eristada.

Emotsionaalne tasand - eneseväljendus, mõtlemine, välimus

On veel palju märksõnu, millega võiks n-ö emotsionaalset tasandit tutvustada, aga liigitasin hetkel peamised, et vältida postituse liialt pikaks venimist.

Eneseväljenduse all mõtlen järgmisi punkte: oskus väljendada enda mõtteid võimalikult ligidalt sellele, mida nad ka päriselt mõtlevad, ning oskus üleüldse suhelda arusaadavalt (nii kirjas kui kõnes). Alustades profist, siis tõenäoliselt professionaalsel inimesel ei ole väga keeruline väljendada oma mõtteid selliselt, nagu ta neid tahaks. Kõrghariduse üks suuremaid plusse ongi see, et seal ilmtingimata ei õpetata inimest midagi erialast tegema (kuigi sellel on ka piisavalt rõhku), vaid tähtsam on selgeks teha mõtlemisviis, mis viiks probleemide lahendamiseni. Sellise kriitilise mõtlemisega inimesel on selgem arusaam sellest, mida ta teha tahaks, või kuidas ta seda teha tahaks. Lisaks suhtlemisel ei tohiks tekkida väga suuri tõrkeid - koolitee jooksul tõenäoliselt küllalt tehtud grupitöid ja ettekandeid, mis natuke kaasa aitavad, ja üldjuhul teadlikkus mingist teemast aitab paremini esitlemisele kaasa. Kirjalik väljendusoskus peaks, või vähemalt võiks olla üpris hea (rääkides puhtalt internetis kirjutamisest), kuigi päris prii vigadest pole nagunii keegi.

Sama asi amatöörliku inimese puhul ei tähenda kohe seda, et nüüd on kõik vastupidi - kirjutab nagu 10-aastane, mõtted igal pool laiali, mingit konkreetsust oma väljendamises ei oma jne. Üldiselt siiski pole asjad nii katastroofiliselt erinevad - jah, väljendus- ja suhtlemisoskus on ilmselt kannatada saanud, kui tegemist on sellise isenokitsejaga, kes ei ole väga praktiseerinud teistega arutelusid ja mõttejagamisi, kuid internetiavarustele toetumisel võib tänapäeval päris palju tarkust omandada. Amatöörlikkuse mõiste ise on juba küllaltki lai, sestap ei saa konkreetselt väita, milline on amatööri (või tegelikult isegi professionaali) n-ö standardkäitumine, aga et mingit võrdlusmomenti oleks, siis kirjeldan amatööri oma vaatevinklist. Üheks suuremaks erinevuseks profiga on arvatavasti mõtlemisviis. Taolise kriitilise mõtlemiseni jõudmine nagu seda on profil võib osutuda üsna keeruliseks omapead õppides ja tegutsedes, kuigi juppe sellest saab ka läbi katse-eksitusmeetodi rakendamisel. Amatööri teadlikkus erialast on selles mõttes vastandlik, et tema teab, 'kuidas asju teha', profi puhul on see pigem 'kuidas peaks tegema' ja siia veel lisandub 'kas saab paremini'. Seega tekib selline ohtlik koht, kus amatöör võib olla ekspert mingisuguse eriala osas, mis on kas hääbumas või mis areneb nii kiiresti, et sellega sammu pidamine on üsna keeruline kui sa oled lihtsalt nokitseja, ja seda just sellepärast, et oskused piirduvad sellega, mida ta on õppida suutnud. Kirjalik oskus kujuneb välja puhtalt selle materjali põhjal, mida amatöör on kasutanud, kuigi võiks ju loota, et kui tegemist on vähemalt keskharitud inimesega, siis ta suudab enam-vähem loetavalt kirjutada.

Välimus iseenesest on pigem füüsiline omadus, aga emotsionaalse alla liigitasin ta seetõttu, et tegelikult välimus näitab inimese heaolu seisundit, ja seda kahte moodi - ühel moel on see väljendus inimese enda heaolust, teisel moel annab see teistele inimestele märku, missuguse inimesega võib tegemist olla. Kuna see on rohkem seotud inimlikkuse kui mingi erialaga, siis ei saa seda päris üks-üheselt tõlgendada, sest erandeid on igal pool, aga laias laastus professionaali puhul võib märgata seda, et tema hügieen on korras, tema riietumine on esinduslik ja tema kõnepruugist on aru saada, et tegemist on haritud inimesega. Amatööri puhul tahaks loota ja väita, et hügieeni osas on samad tingimused, võibolla riietus on see, mis ei pruugi olla kõige silmapaistvam osa, aga tagasihoidlik riietus on siiski parem kui lihtsalt räbalad või kasimata riided. Kõneviis ja muud maneerid võivad erineda siia-sinna, sest see juba sõltub rohkem muudest keskkondlikest teguritest, aga tõenäoliselt amatöörlik inimene on familiaarsem vestlemisel (mitte niivõrd mugavusest suhtlemisel, kuivõrd harjunud selliselt rääkima).

Töökeskkond

Kui rääkida töökoha hierarhiast, siis professionaalsed inimesed pigem kipuvad juhipositsioonidele. Kõrgem haridus ja haritus tavaliselt selles suunas viivad. Amatööri, vähem haritu/väiksema haridusega inimese puhul võiks öelda, et isegi kui tal on neid võimalusi asuda juhtima mingit seltskonda, siis tema pigem on see inimene, kes teeb vajaliku töö lihtsalt ära. Seda võib kohati tõlgendada ambitsioonina - professionaal ei pruugi teha seda, mida ta teeb mingi kire pärast, vaid pigem et see toob head raha sisse, hea raha on edasine sisend selleks, mida ta päriselt teha tahaks, ehk siis tal on alati mingi kõrgem eesmärk, mille suunas pürgida; amatööri puhul võibolla ei osata endale ette mõelda neid kõrgeid eesmärke ja nemad võivad üleüldse olla oma ameti peal puhtalt sellepärast, et nad lihtsalt oskavad seda ja see meeldib neile. Tavaliselt peab ikka mingit motivatsiooni olema, et teha midagi omast tahtest ja vabast ajast.

Lühidalt öeldes: professionaal ei pruugi olla see inimene, kes rakendab oma erialaseid teadmisi konkreetselt selle töö tegemiseks, vaid pigem rakendab ta omandatud teadmised inimeste juhtimisel (nt amatööride), kes selle töö ära teevad - siin esineb professionaali haritus tavaliselt selles, et ta suudab otsuste langetamisel pürgida arengute suunas ning rakendada oma visiooni ja arusaamat. Mitte et amatööri panus selle võrra väiksem oleks - keegi peab selle raske realiseerimise töö ka ära tegema. Lihtsalt hierarhiline erinevus tekib nende inimeste taustast. Kui mõelda tööpositsioonide liikumissuundade peale, siis professionaali redel liigub vertikaalselt (liigub edasi kõrgemate, erinevate ametite suunas - spetsialist, tiimijuht, keskastmejuht, tippjuht), amatööril pigem horisontaalselt (on samal pulgal, aga liigub kaugemale mööda seda - juunior, spetsialist, vanemspetsialist).

Mis on siis kõige tähtsam omadus?

Kõigepealt peaks küsima, et mida mõeldakse kõige tähtsama all? Või kelle jaoks see kõige tähtsam on? Vastuseid nendele küsimustele ja ka sellele üldisele omaduse küsimusele on täpselt nii palju kui on inimesi. Mõni peab olulisemaks seda, mida inimene konkreetselt oskab, olenemata tema haridusteest ja maneeridest. Teisele jällegi on tähtis, et see inimene, keda nemad tahaks värvata sobituks nende meeskonda eelkõige inimesena, kusjuures oskuste olemasolu võib olla puudulik. Isiklikult tahaksin vastata sellele küsimusele ikka kahe omadusega: kriitiline mõtlemisvõime ja motiveeritus. Minu arvates on need kaks asja kõige tähtsamad omadused eristamaks professionaali amatöörist, seda eelpool nimetatu põhjal, kuid ka mõninga muu punkti alusel. Kui rääkida puhtalt hariduslikust poolest, siis kuigi ülikool paneb üldiselt suurt rõhku teooriale, siis see teooria läbi käimine ongi just see, mis peaks arendama seda 'kuidas ma saaksin seda paremini teha' või 'kas see on õige lähenemine' stiilis mõtlemist, milleni ei pruugi igapäevanokitseja naljalt jõuda. Teisalt motiveeritus on suureks allikaks teha neid tegusid ja otsuseid, mis viivad inimest kuhugipoole edasi, ja ma usun, et haritud inimesel on motivatsiooni rohkem, sest tal on rohkem erialaväliseid teadmisi, kuhu seda motivatsiooni suunata.

Reaalsus on aga igavam ning 'realistlik' vastus oleks see, et kõige tähtsam omadus eristamaks professionaali amatöörist on see, mida üks konkreetne inimene arvab.